MANFRED VAINOKIVI
Tiiu ja Kaisa galeriist Truus ütlesid, et autori CV-d on vaja.
Mida ma sinna kirjutan? Olen üle neljakümne aasta filme teinud, mõned õlalepatsutused nende eest saanud, aga see ei puutu asjasse.
Tiit Tuumalu soovitas August Gailitit tsiteerida. 1930. aastal pöördus koostamisel oleva Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Richard Kleis Gailiti poole sooviga saada talt elulookirjeldus. August Gailit vastas Kleisi kirjale: „See on tõesti halb, et Teie tahate mu elulugu, mida mul kahjuks pole. [—] Olen elanud oma ette kirjaniku tähtsuseta elu, viimasel ajal koguni tagasihoidlikult. Kui ma aga tulevikus kord saan oma eluloo juure, uskuge mind, härra toimetaja, teatan seda Teile kohe telegrafi teel.”
Erinevalt August Gailitist ma siiski üritan midagi kirja panna.
1. Sellel sajandil pole ma ühtki isikunäitust teinud.
2. Haridust mul pole.
3. Töötubades pole ma osalenud.
4. Kursustel samuti mitte.
Kuna miskit rohkemat CV jaoks kirjutada ei mõistnud, pöördusin abipalvega Facebooki sõprade poole.
Tiit Lepp soovitas kirja suuremaks keerata ja topelt reavahed panna:
5. STIPENDIUME POLE.
6. ORDENEID EI OMA.
7. SILMAPAISTVAID SAAVUTUSI EI OLE.
Marko Kekišev ütles, kui sa oma vanuse juures pole tähelepanu pälvinud, tähendab see, et oled viisakas ja korralik inimene.
Kuidagi piinlik on kirjutada, et olen viisakas ja korralik inimene, aga olgu.
OLEN VIISAKAS JA KORRALIK INIMENE.
NÄITUS
“Plagiaadi kahtlusega”
Diagnoos
Kuidas asjalood täpselt on ja kas teooria paika peab, pole mul õrna aimugi. See muidugi ei takista fantaseerimast. Koroonapandeemia kõrgajal, kui tänavatel liikumine oli piiratud, baarid, restoranid, kinod, spordisaalid, muuseumid, teatrid ja muud lõbustusasutused suletud, reisimine keelatud ja vanavanemad ei tohtinud kohtuda lastelastega, lõi välja üks selle haiguse rängemaid tüsistusi. Täpsemat diagnoosi oskavad määrata hulluarstid. Kõik see, mis vallandus, lõhnab gigantomaania järele. Vesipruulide ja Jaan Tatikate kontsentratsioon suurenes katastroofiliselt. Järsku, üleöö, tekkis maailma tohutul hulgal “kirjanikke”, “kunstnikke”, “lauljaid”, “disainereid”, “leiutajaid”, “kõutse” jne. Pool aastat varem ei aimanud ükski selgeltnägija, et asi võtab sedavõrd sõgeda pöörde. Inimesed olid inimesed nagu ikka, iga kingsepp toimetas oma liistude juures, aga järsku muutusid nipsust “kunstnikeks”.
Sellest poleks lugu, kui haigus kulgenuks varjatult.
Ei kulgenud.
Iseäranis veider vorm tabas loomingulisi inimesi.
Esindusteatri lavastaja-näitleja või mõni vähem tuntud dokumentalist hakkas luulu ajendil maalima.
Vähe sellest. Ilmarahva meelehärmiks hakati oma katsetusi Facebooki postitama. Facebooki sõbrad suhtusid asjasse delikaatselt. Pigistasid silma kinni. Tegid näo, nagu poleks hullu midagi. Haige inimene vajab tuge. Toetame. Mis see meile maksab.
Loodeti, et organism hakkab võõrkehaga võitlema, saab ise haigusest võitu.
Tõbistele lohutuseks pandi Facebooki postitustele laike ja toetati hea sõnaga. See oli viga.
Haigus süvenes ja võttis kroonilise kuju.
Kui inimese haigus süveneb, tuleb talle veelgi rohkem toeks olla. Panustada.
Mindi kergema vastupanu teed. Kasutati kõige lihtsamat lahendust. Postituste alla ilmusid uued laigid ja varasemast veelgi kaunimad komplimendid. See on nagu alkohoolikule pudeliga külla minek. Tagajärjed ei lasknud ennast oodata. Asi väljus Facebookist, jõudis “tänavatele”. Raamatupoodi ilmusid reklaamiguru romaanid, 20-aastased avaldasid elulooraamatuid ja näitusesaalidesse hiilisid režissöörid ja lavastajad.
Džinn oli pudelist välja lastud.
Manfred Vainokivi, “kunstnik”
facebook manfred.vainokivi