URVE KÜTTNER
Urve Küttner (s. 1941 Tallinnas) on lõpetanud 1967. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi, on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1974. aastast ja on osalenud aktiivses näitustegevuses alates 1970. aastast. Ta on pälvinud Kristjan Raua nimelise kunstipreemia 1998. aastal ja Ede Kurreli nimelise kunstipreemia 2001. ja 2016. aastal.
ROOSTE LUMMUSES
Lõpetasin Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) metallikunsti monumentaal-metalli eriala. Diplomitööks õppisin keevitamist, et võiksin rauast pannoo keevitamistehnikas ka ise teostada, kuid tellija piirdus projektis teostatud 120 cm kõrguste vasest trugitud küünlajalgadega. Faktuurse keevitusega raudpannoo tellimiste jaoks polnud veel õige aeg. Instituudi lõpetamisega kadusid illusioonid ja reaalne disaineritöö Tallinna Juveelitehases vaigistas uitmõtted. Juveelitehasest kutsuti 1976. a Kunstiinstituudi metallikateedrisse õppejõuks ning sealt 1995. a Leo Lapini kompositsiooni aluste õppetooli.
Hiljutisel loomingu ülevaatenäitusel Adamson-Ericu muuseumis oli tööde pearõhk varasemal loomingul ehk õhkõrnast hõbedast ehteinstallatsioonidel. Nüüd avatud Galerii Truus näitusel ,,Rooste lummuses“ aga olen pühendunud lausa „rabaroostes rauani.“ Olen rauda kui materjali kasutanud ka suuremahulises installatsioonis „Päev ja öö,“, mis on pühendatud parvlaev Estoniale, näitustel „Korrosioon“ Viinistu kunstimuuseumi tünnigaleriis, „Corrosio“ Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, Rühmituse Ruum 312 A näitusel ja Uue Kunsti Muuseumis Pärnus. Samuti olen viimasel ajal oma metall-maalidega osalenud EKL kevadnäitustel Tallinna Kunstihoones ning ka maalikunstnike aastanäitustel Uue Kunsti Muuseumis Pärnus.
Varasemast taustast seoses näitusega „Corrosio“ on Jaan Elken kirjutanud nii: ,,Alates tema Estonia katastroofile pühendatud ruumilisest paberinstallatsioonist kuni igavikulist merevaiku kaasavate installatiivsete seadeldiste sümbolistlike ja metafüüsiliste kunstnike graafika-ja maaliloomingust tõmmatud faksiimile-foonidele liidetud filigraanselt teostatud töödeni on tajutav soov murda välja tarbekunstniku kui luksuskäsitöölise staatusest. Kas Küttnerile piisabki nüüd vaid maailmas leiduva eriilmelisusele viitamisest, seda näitab aeg. Seni on Küttneri sammud näitusest näitusesse olnud tavatult suured, siin on piisavalt riski nagu heale kunstile omane.“
Raud ja korrosioon või rahvapäraselt rooste ning tema väljendusrikkus tekkis uuesti mu teele 2010. a Viinistu Kunstimuuseumi külastades. Sealsete tünnigaleriide looduse hävitustöö vägevat ilust sattusin vaimustusse. Olin nagu ringiga tagasi algusesse raua juurde jõudnud, kui tudengina keevitusega raual faktuurseid pindu moodustasin. Viinistu roostes tünnid tekitasid lausa vastupandamatu vajaduse ise metalle ning eriti rauda oksüdeerida ehk roostetama panna, sest ladina keeles corrosio ehk korrosioon tähendab puruksnärimist, söövitust, roostetust. Korrosioon ei näri mitte ainult metalle, vaid ka kõrgpolümeerseid ja mineraalseid aineid, raudbetooni ning teisi ehitusmaterjale, lagundab kivimeid jne. Korrosioon laastab inimese kudesid, isegi kosmeetikafirmad hoiatavad meid vabade radikaalide eest ja arstid manitsevad ettevaatusele eriti soola ning suhkruga. See, mida me sööme ja sisse hingame, saabki vahenditeks, kuidas ise raual oksüdatsiooni protsessi tekitada ning seda juhtida. Rooste tekitamiseks kasutasin tavalisi toiduaineid ja nn ohutut kodukeemiat, protsessi fikseerimiseks limonaadi ning vahel ka akrüülvärve. See on nagu dialoog rauaga, sest ta reageerib erinevatele ainetele ka ajaliselt erinevalt. Tähtis on osata näha ja haarata asju nende kujunemises. See on loov otsimine ning pidev teadvelolek ja valmisolek kohanemiseks pidevalt muutuvate tingimuste ning ümbritsevaga.
Ja lugemissoovituseks Okakura Kakuzo ,,Teeraamat’’, kus öeldakse: „Tõeline ilu avaneb vaid sellele, kes vaimselt muudab ebatäiusliku täiuslikuks.’’
Urve Küttner
